Vormileib

Olen nüüd ka koolitatud leivameister. Nimelt käisime Jane ja Margaretiga kursusel. Nö. lektor polnud just ladusa jutuga, aga küpsetajataustaga kursuslased said kindlasti asjale pihta. Saime kaasa ka juuretisekäki ja taignakänkra. Kuna olen igasugu leibu-saiu-sepikuid ka varem teinud, siis väga ärevil ma sellest kõigest polnud ja panin kõik saadud kraami külmkappi oma aega ootama.
Olen kasutanud üle kolme aasta leivaküpsetajat ja katsetanud igasugu pätsikesi teha. Seepärast ei kiirustanud ka nö. pärisleiva tegemisega, kuigi paljud tuttavad sellega juba tegelesid. Tegin ükskord isegi rukkijahust koorikleibu. Aga kuna olen suur maiustaja, siis eelistan siiski magusaid nisujahust kondiitritooteid teha. Ja süüa ka.
Pildil olevad leivaviilud on siis sellest esimesest vormileiva pätsist lõigatud. Kerkinud on väga ühtlaselt. Ilusa struktuuriga tulemus küpses. Kasutasin ainult rukkijahu, lisasin seedri-, lina-, päevalille- ja kõrvitsaseemneid, ning meie lemmikuid - bekaanipähkleid.
Teise päeva õhtul peale kursust segasin saadud pätsikesed 1L külma veega. Külma veega seepärast, et meie tuba on väga soe ja ma ei tahtnud seda kraami üle hapendada.
Hommikul lisasin 3tl soola ja väikse klaasi suhkrut. Siis veel kõiki häid seemneid. Nüüd oli vaid vaja lisada rukkijahu niipalju, et taigen vaevusegatavalt paksuks muutus.
Olin ostnud 2 leivavormi ja nüüd jagasin taigna nendesse. Viimistlesin märja käega ja panin ahju otsa kerkima. Muinasjutuline, eks!
Kuna Robert tahtis üksi kodus maalida ja pakkus välja meile Helinaga shopinguvõimaluse, siis hakkasin väikseid lõunatuttu sättima. Helina muidugi ei lasknud tal lausetki lõpetada ja sättis minekule. Ma sain vaevalt väiksed vooditesse kui leivad juba üle serva olid kerkinud. Koolitusel õeldi kerkimise ajaks 3-4h ja seega ignoreerisin olukorda.
Suundusime Taskusse.
Helina oli hommikul teatanud, et temal on veepäev. Ennem kodust lahkumist sõi ta beebiporgandeid ja ütles, et vee ja porgandipäev. Minul aga andis kõht juba näljast tunda. Seepärast küsisin, et kas võime sööma ka minna. Ütlesin, et tema ei pea osalema. Ta oli kohe pundikas.
Kui söögid käes, teatas Helina, et selle kohviku kokk peaks korralikku Itaalia restorani sööma minema ja vaatama kuidas need toidud tegelikult välja nägema peavad. Rohkem ma ei kommenteeri.
TÄIELIK SUURILMA DAAM ISTUS MU VASTAS! Sain aru, et ta on täiega ära poputatud.
Kui koju jõudsime, panin leivad kohe ahju. Olid teised juba pealt ära kuivanud. Kastsin neid ennem ahju ka veega. Lasin küpseda 230 kraadi juures 2h ja umbes 1h ennem lõppu panin fooliumi peale.
Kõik oli küpse. Ehk isegi natuke liialt.
Helina sõi isukalt ja ütles, et nagu täitsa poeleib. Oli see kiitus?
Kuna see leib on meeletult toitev, siis ei suuda ma üle ühe viilu korraga süüa. Asja pluss on see muidugi, et leib säilib kaua. Miinus see, et ei saa kuigi tihti katsetada.
Kes maitsta soovib, see astub läbi.