Kuidas saada kanatargaks🐔?

Googeldades midagi kanateemalist ja uurides FB gruppide sisu, sain aru, et kana on väga popp "lemmikloom". Kanapidamine sh linnaaedades on kasvav trend. Ilmselt on üheks põhjuseks üha kasvav soov "puhta toidu" järele. Oma töö on teinud ka suurte linnufarmide kanakasvatustingimuste avalikuks tulemine. Mitte just ammu tekitas õudu kirjutis internetis, kus olid juures fotod prügikonteineritäitest kuketibudest, mõned elus, teised enam mitte. Palju on räägitud ka sellest, et kanade jõusööt jms ei ole mitte kõige meeldivama koostisega. Lisaks kasvavad puurikanad väga ahistavates tingimustes.

Meie pere ei ole palju aastaid enam puurikanade mune ostnud. Eelistame päris talumune otse kanakasvatajatelt. Kontakte leiab FB linnugruppidest. Suurema puuduse korral oleme ostnud ka poest valikujärjekorras: vabapidamise-, öko- või örrekanade mune. Ükski viimastest ei suuda konkureerida talumunadega. Talumunad on suured, erivärvilised ja ümaramad. Mõnede talunike munad on nii suured, et karbikaas ei mahu kinni ehk 92g ei ole haruldane munamass.

Meie kanade lugu (esimene etapp)

Kanade võtmise mõte oli meil teemaks juba ca 8 aastat tagasi, kui meie peret varustas kanamunadega üks noor ja väga tore talunik. Saime temalt vahel kingiks ka teiste kodulindude mune. Vesteldes talupidajaga tundus mõte kanadest väga vahva. Sai uuritud ka internetist üht-teist kanapidamise kohta linnas. Eriti põnevaks osutus kanamajade uurimine. Ilusad kodused kanamajad on väga uhked, nagu nukumajad. Kenamad kanamajad on kaunilt värvitud, neil on väikesed lillekastidega aknad ja kena aed. Kahjuks jäi plaan toona teostamata. Põhjuseks, et abikaasa oli lapsepõlves kanadega piisavalt tegemist teinud ja sellest oli tekkinud vastumeelsus. Ok, tulid ka kiired ajad ja palju uusi tegemisi. Oli põnev ka ilma kanadeta.

Kanade võtmise idee taaselustus (teine etapp)

Täiesti juhuslikult poetas jutu sees hea kolleeg, et peab kanadele järgi minema. Mida???

Selgus, et tellitud on ülipeened Brahma kanad. Ja tellitud on ka kanamaja. Tundus väga põnev. Tulid meelde need ilusad "nukumajade" pildid ja siidisulised kanad. Võtsin teema uuesti kodus päevakorda. Abikaasa tegi näo, et ei kuule. Lapsed ka ei reageerinud eriti. Uurisin siit-sealt kanade kohta ja lisasin end FB kanagruppidesse:

Kodulindude- ja munade ost-müük/Birds and eggs for sale ESTONIA

Toredad linnukasvatajad

Tegin ka paar postitust, et kuulata maad. Uurisin ilusate kanade ja kanamajade müügi kohta. Sain aru, et mõlemad on suur defitsiit. Otsisin kanu ja maju igalt poolt internetist, aga ei midagi sobivat. Selleks ajaks olid lapsed juba mõttest vaimustunud ja aina ootasid omi kanu. Tartus oli kanamaja müügil vaid ühes aianduspoes. Kahjuks ei olnud hind ja kvaliteet sobivas vahekorras. Tegelikult oli pakutav ka liiga tilluke ja väljapandud näidiseksemplar lagunes veidike juba poes.

Kanavilla ehitus (kolmas etapp)

Kuna ma ise ehituses osav ei ole, siis pidin olema jube tüütu naine oma mehele. Õnneks on mul väga vedanud "kuldsete kätega" mehega. Ta seedib küll selliseid projekte hästi pikalt ja põhjalikult ning loodab, et teema vaibub, kuid lõpuks teeb ikka valmis nii kuis vaja.

Meil on linnaaed ja kanamaja peab olema ilus, praktiline ja teisaldatav. Kuna oleme ikkagi auhinnatud iluaia omanikud, siis on ikkagi teatav vastutus viisakat olukorda aias säilitada. Kanad on teatavasti parajad rahmeldised ja võivad aias suuri jamasid tekitada. Sellest ka mõte, et maja peab olema teisaldatav (nagu ka meie kääbusküülikul Kustil). Kuna meil on Kustiga paariaastane aias pidamise kogemus, siis söötsin ka sama lahenduse abikaasale ette.

Protsessi kiirendas see, et keegi FB grupist soovitas ühendust võtte ühe kindla talunikuga. Enne seda olin lootuse ilusaid kanu leida juba natuke kaotanud. Olin valmis juba mõnelt "kanaringilt" kanad ostma. Sel moel pakutakse ka noori ja alla aasta munenud ökokanu, mis ei tundunud väga halb mõte.

Peale FB soovitust võtsin kanatalunikuga ühendust ja sain väga kiiresti plaanid paika. Kui abikaasa kuulis, et kanad saabuvad juba nelja päeva pärast, siis jäid kõik teised tööd katki.

Ok, maja siis tuleb ratastel, praktiline, vastupidav jne. Läks kiireks planeerimiseks ja nuputamiseks.

Aega läks 4 päeva.

Maja materjal:
alumiinium raamistik
raudvõrk
vineer
needid
rattad

Tegemist on suvemajaga. Talveks lähevad kanad sünnikoju talvituma.































Toidunõud:

Kuna maja on ratastel ja liigutatav, siis oli vaja leida kinnitatavad nõud. Olemas on nii riputatavad joogi- kui ka toidunõud. Mõlemad doseerivad ise toitu. Mugav. Ja muru kasvab ka ise!

Kanade saabumine (neljas etapp)

Abikaasa soovitas veel venitada mõned päevad, aga lapsed ei kannatanud enam oodata. See muidugi kiirendas maja valmimise protsessi ka:).

Lovisa (10a) oli kanadele nimed juba välja valinud ja endale pruuni broneerinud. Mingil põhjusel soovis ta kindlasti pruuni kana ja tema mõte oli võtta igale inimpereliikmele oma kana. Abikaasa loobus oma kanast kohe. Kusti ka soovi ei avaldanud. Seega kolm kana. Mina siiski soovisin oma kanale ise nime panna. Ilma vaidlusteta said nemedeks Dora, Kiku ja Bibi.

Planeerisin kohe hommikul (30.05.19) minna kanadele järgi, et nad ei peaks kaua mind ootama. Kanad pakiti kolmekesi ühte banaanikarpi kokku ja kojusõit võis alata.

Kogu teekond oli rahulik. Kui kodus auto tagaluugi avasin, siis oli Bibil pea pikalt karbi õhuaugust väljas. Kuna ma pole varem kanu katsunud, siis oli esimene kokkupuude üsna kõhe. Transportisin uued elanikud ettevaatlikult koos karbiga ajutisse peatuspaika. Nimelt vajas uus kanade elumaja veel väikest nokitsemist. Kuna kevadel sai üks kompostikasti lahter tühjendatud, puhastatud ja õlitatud, siis tundus see hea võimalus ajutiseks kanalaks. Päästsin karbikaane lahti ja kallutasin kanad välja.

Dora oli väga häiritud ja nõudis kohest sünnikoju tagasiviimist. Teised 2 uudistasid pakutud toitu.

Kui selja keerasin, oli Dora juba kastist väljas. Udasin ta tagasi ja kiirustasin kattevõrku tooma. Tagasijõudes oli ta jälle väljas. Blokeerisin väljapääsu. Sellele järgnes tohutu pahandamine, mis vaibus alles pealelõunaks. Kogu see aeg üritas ta välja ronida.

Meie kanad (viies etapp)

Dora: hallikirju triipuline, Amrock tõugu
Bibi: pruuni-mustakirju, pikkade peasulgedega
Kiku: must, pikkade jalasulgedega

Kanad said õhtul ilusasti oma uude koju. Lovisa sai oma kana ka süles hoida ja see tundus meeldivat mõlemale. Umbes poole tunni jooksul oli maja omaks võetud. Kanad sõid rahulikult uuest toidunõust ja jõid veedosaatorist, varsti avastas Dora ka maja teise korruse koos magamistoa ja pesaga.

Lastel oli väga põnev. Lovisa tahtis hirmsasti kanu paitada ja toita.

Kui tunnikese kodust ära käisin ja tagasi tulin, siis olit kanad juba magamistuppa läinud. Bibi ja Kiku kükitasid õrrel ja Dora põrandal.

Esimene päev kanadega oli põnev ja edukas.

Teine päev

Hommikul läksime põnevusega kanu tervitama. Kõik kolm juba asjatasid õues. Ja üllatus-üllatus - 2 ilusat muna ootas meid: helesinine 51g, roosakas 52g. Ennelõunaks oli lisandunud veel üks muna: hallikasroheline 48g, see oli ilmselt Kiku muna, sest tema asjatas vahepeal ülakorrusel.

Kuigi see ei ole võimalik.... Peale lõunat, kella nelja paiku, kui tulin just turult teri ostmast, leidsin pesast jälle 2 muna:). Kuna Lovisa teatas, et tema tahab ise teri puistamas käia (see on ilmselt kusagilt lastefilmist hangitud teadmine) ja ka mune korjata. Me jätsin leidmisrõõmu temale.

Toit

Kuna ma ei soovinud uisapäisa teri osta ja Scandagra poes pakutavad linnutoidud sisaldavad põhiliselt segu nisust, sojast ja maisist (GMO on ka juurde märgitud), siis andsin alustuseks kodus leiduvat kraami:

• I love eco hirsiterad läksid kaubaks hästi. 
• Täna pakkus Lovisa Tartu Mill'i tatrahelbeid. 
• Muru on omast käest. 
• Purustasin pihus ka munakoored, mis pannkoogitaina tegemisel sain. 
• Lisaks segasin kokku I love eco toortatra, maca pulbri (väga tervislik, aga jubeda maitse ja lõhnaga) ja kastoorõli. Kõik olid endal seisma jäänud ja kanad ei vaielnud maitse üle.
• Turult sain kaera- ja odrateri.

Dora

Kiku Ja Bibi

Esimene jalutuskäik

Kuuenda päeva õhtuks oleme juba üksteisega kohanenud. Siiani polnud julgenud neid nende endi eramust välja lasta. Kuna Dora on tohutu aktivist, siis pelgasin, et paneb plagama. Teme tahtejõud ja lennuoskus on juba hästi teada. Alati, kui toitu viin, üritab ka uksest välja uudistada. 

Olen planeerinud, et luban nad välja õhtul enne õhtueinet ja magamaminekut. 

Peale ukse avamist jalutavasid kõik stoilise rahuga välja ja kõndisid murul ringi, nagu see oleks tavaline jalutuskäik. Kuna mingit paanikat ei tekkinud ja Dora käis isegi kontrollimas toidukaussi, siis viisin toidukausi "lauale". Mõne minuti jooksul on kõik söömas ja sulgesin kergendusega ukse. 

Tänase päeva seisuga oleme saanud 14 muna. Kõik on liiga ilusad ja ei raatsi neid veel ära lõhkuda ning ära süüa:).

Kuna minu kanad ei hooli ei õunast, porgandist, ega kõrvitsast (ka eriti mitte munakoortest), siis pean pakkuma teraviljasegusid.

Lemmiktoiduks on kujunenud puder: teravili, maca, tärklisepallid, toortatar, hirss, jahugraanulid (kasutan ära kõik seismajäänud kraami). Segan 3-4 erinevat kokku, lisan vee ja jätan paisuma. Tegemist on toorpudruga. Puder on vist nii hea, et kanad seepärast aedvilju ei soovi. Hommikul üks kausitäis ja õhtul teine. Muru on salatiks ja vesi ka saadaval.

Kui kodust on kõik üleliigsed tervaviljasaadused ja seemned kanadele söödetud, siis võtan kasutusele Soomes toodetud ökograanulid (Scandagra). Kasutan dosaatoris ja toorpudruna. Nimelt meeldib kanadele endiselt kõige rohkem putru süüa. Kallan samad graanulid 1:1 veega üle ja jätan ca tunniks paisuma. Mõnikord pudistan munakoori ka sisse. Huvitav on see, et kanad söövad hea meelega omamunade koori, aga teiste omi ei soovinud.

Suvi 2019

See suvi oli kuiv ja murule üsna laastav. Lisaks veel kanad, kes soovivad igas puuri peatumispaigas endale väikese augu kaevata. Võime puuri nihutada päevas kasvõi 3-4 korda, aga ikka nad soovivad keavandada uuesti. Robert on sellest tugevalt häiritud, kuigi kanamuruplats muud kasutust ei leia.

Mõned juuli päevad on jube palavad. Viin kanadele suure madala veevann, et jalgu niisutada ja jahutada.

Proovime igal õhtul anda kanadele võimaluse aias vabalt ringi vaadata. Esialgu käiakse üsna lähestikku ja viisakalt. Kui valve hajub, siis pagetakse ikka ka lillepeenraid tuustima. Esimestel nädalatel olid liikumisringid väga viisakad, mis tekitas usaldust. Mõnikord jäid päeval lausa tundideks üksi aeda majandama. Tagasi saabudel leidsime alati, et keegi on vahepeal nt roosipeenart kaevandanud (kuigi see asub väga teises aiaservas). Kanad ise toimetasid süütute ilmetega lubatud piirkonnas.

Vannitamine

Teatavasti peavad kanad saama kümmelda. Kuna meie aias seoses linna hulkurkassidega liivakast puudub, siis leidsid kanad endale sobiva alternatiivi. Nimelt nende legaalses vabakäigu piirkonnas on turbapeenar mustikate, roomavate kadakate jms taimedega. Ühes servas on taimkatteta ala, mille registreerisid kanad oma vanniparadiisiks. Igaüks leidis endale sobiva koha ja kujundas vannikujuliseks. Nüüd päädib iga jalutuskäik vannimõnude nautimisega. Turvas on suvel kuiv ja kohev ning lendab päris lõbusalt. Esimestel kordadel uudistasime lastega pikalt neid rituaale. Vägev kuivpesu tehnika. Muide inimeste jaoks on ka olemas kuivšampoonid. Raputatakse või pihustatakse jahutaolist tolmu pähe, puistatakse ja rasu ongi seljatatud. Võimalik, et kanadelt õpitud kunst:).

Põgenemine vs uudishimu

Kõige suurem probleem tekkis, kui Kiku avastas elupuuheki alt pääsu naaberaeda. Esialgu käis vaid luuramas ja krõbistas heki all tühju teokarpe. No seda ei saa ju pahaks panna. Aga kui lapsed ta naaberaiast avastasid, siis oli päris jama ta sealt kätte saada. Teisel korral võttis ka Bibi kaasa ja siis mulle aitas. Usaldus oli kaotatud. Bibi muide on muidu igavene äpu. Käib alati kellegi varjus ja on väga umbusklik.

Sügis 2019

Septembri keskel lähevad ilmad äkki külmaks ja isegi lumekirme on mõnel hommikul maas. Viin neile hommikuti kuuma veega tehtud "putru". Bibi ja Kiku lõpetavad munemise. Dora on ikka tase!

Muneb armsaid roosasid mune iga päev. No mis sa ütled? Ilus, tark ja osav. Arvan, et kogu hooaja jooksul meie juures on ehk olnud 3 päeva, kui Dora pole munenud. Ei sega teda palavus ega külm. Alati on ta igal pool esimene, suhtleb vabalt, väga uudisimulik. Ideaalne kana!

Sügise saabudes leidsin neile uue lemmiktoidu. Nimelt maisitõlvikud lähevad hästi kaubaks. Algselt sai neid toodud Kustile, aga kuna temast jäid poolikud tõlvikud üle, siis sai pakutud kanadele uudistamiseks. Ja kanad teevad tõlviku puhtamast puhtaks.

Esimeste külmade saabudes hakkasin mõtlema kanade sünnikodusse viimise peale. Robert esitas ka peaaegu ultimaatumi. Ilmad on jälle soojad, eile oli isegi 16 kraadi, seega vaatame veel.